Mida põnevat avastasin?
… iseenda kohta sel teekonnal.
Ma ei oska isegi öelda, mida ma õppisin sellist, mida ma ei oleks üldse teadnud.
Küll aga sain kinnitust, et olgu tahes kui raske hetk, see möödub ning igas madalseisus ootasime juba suure põnevusega, milline pöördeline hetk võiks kohe-kohe juhtuda. Ehk keskendusime positiivsele.
Ühtlasi panin ennast proovile ja alustasin retke inimesega, keda ma ei teadnud rohkem kui paar varasemat kohtumist ja reisi planeerimine. Nagu igas suhtes on keerulisi hetki, sest nn oma aega reisi jooksul põhimõtteliselt ei olnud. Ma usun, et reisi lõpuks saime selle omavahelise koostöö klappima.
Sain kinnitust ka iseenda oskusele keskenduda lahendustele – mida katastroofilisem olukord (katkine ratas keset eikellegimaad või kadunud pass), seda enam mõtlesin ainult lahendustele.
Tundsin, kuidas selliste kõrvalt vaadates võimatute olukordade lahendamine, joonistab alateadvusesse positiivsed mustrid. Ehk proovisin keskenduda sellele, mida mina saan muuta või teha ning mitte reageerida sellele, mille üle minul kontrolli ei ole.
Füüsiliselt oli palju neid hetki, kus keha oli viimasel piiril. Türgis 2400 m kõrgusel kruusateel 15% tõusul sai tõesõna kogu jõust pingutatud. Aga kontekst, et Sa liigud edasi ja seikled teeb selle nii palju lihtsamaks. See on hoopis erinev kui mõni raske treening. Mingid ürgsed instinktid justkui lülituvad sisse.
Peale reisi tundsin, et jalad on totaalselt ebatasakaalus – teatud lihasgrupid ei tahtnud esialgu üldse koostööd teha. Esimesed septembrikuu jooksud olid 4-5 km ja peale seda olid reie tagaküljed ja sääred täiesti tühjad.
Olümpiateele haaran kaasa mõte: unista suurelt, aga tegutse väikeste eesmärkide nimel. Üks asi on oma unistusi välja öelda või üles kirjutada, hoopis teine aga neid elada ja just seda see suvi mulle õpetas.
Vaata OSA 1 rattaretkest SIIT.
TAGASI videopäevikusse.
