Sport on puhkuse loomulik osa
Helen jagab oma vahvat teekonda sellest, kuidas ta jõudis oma esimese välismaratonini ja tänaseks ka äratundmiseni, et sport on puhkuse loomulik osa. “Sõbranna Kädi pani mind lihtsalt kirja. Ega ma ei teadnud väga, mis ees ootab. Rada nähes seadsin eesmärgiks ennast ja teisi mitte katki kukkuda ja mitte päris viimasena lõpetada. Ma olen üsna kindel, et kui mina sain hakkama, saavad kõik,” julgustab Helen sportlikult puhkama ja reisima.
Milline on Sinu varasem sportlik taust?
Sportlik taust on mul väga tagasihoidlik. Regulaarselt trennis olen peale kooliiga käinud vist viimased 3 aastat. Enne seda lugesin ehk paar aastat samme. Aga tehes kasvab isu.
Kas ja kui palju olid enne välismaratonile minekut osalenud Eesti suusamaratonidel?
Marcialonga oli minu jaoks elu teine rahvaspordi üritus. Esimene oli lühike jooksmatk suvises Chiantis ja eks ma lootsin ka talviselt Itaalialt umbes sama elamust.
Kust tuli otsus minna oma esimesele välismaisele suusamaratonile? Mis Sind ajendas või inspireeris?
Minu suhe SportTraveliga sai alguse siis, kui mu sõbranna Kädi nende tegemistega liitus. Ja mind inspireeriski Kädi … ta pani mind lihtsalt kirja! Miks just Marcialongale, jäi mulle tagantjärgi küll segaseks.
Aas kartsid ka enne seda nagu iga uue asjaga? Millised hirmud/kõhklused/kahtlused tekkisid?
Enamus, kellele mainisin, et lähen Marcialongale, olid üllatunud. Kui kuu varem rajaprofiili vaatasin, hakkasin veidi kõhklema küll. Ja maratoni nädala alguses laagrisse jõudes sain aru, mis mind tegelikult ees ootab. Kõik tõusud tatsasin kääris ja alla tulin pigem tagumiku peal.
Kartsin, et kukun ennast või kedagi teist katki. Mistõttu palusin laagri treeneril Raulil panna maratoniks suuskadele alla miskit, et vähem libiseks. Maratonipäeval ootas mind sula, 7000 suusataja poolt täiesti maha sõidetud jälg ja mitte libisevad suusad.
Esimene pool olin ikka natuke kuri ka, 22 km suuskadel mäkke jalutada ei olnud päris see, mis mul plaanis oli. Aga teine pool läks kergemaks ja lõpp juba paistis.
Mis välismaine maratonikogemus Sulle annab? Miks mitte minna lihtsalt reisima?
Esimene emotsioon peale finishit oli, et rohkem ei taha. Aga mõned hetked hiljem tegi juba nalja ja siis tegime juba uusi plaane. Enda piiride nihutamine on emotsionaalselt väga motiveeriv ja eks harjutamine teeb meistriks ka. Peale Marcialongat läbisin Sporttraveliga ka oma esimese ratta- ja jooksumaratoni ja planeerin juba järgmiseid. Kui hakkan ära väsima, hüüab Kädi tavaliselt, et võta sappa. See aitab alati.
Mis on see, mis just spordireisidele kutsub?
Eks mind alguses kõnetas ikka rohkem puhkus sõpradega, aga nüüd on ka sport puhkuse loomulik ja vajalik osa.
Mille alusel Sa otsustad, millisele maratonile lähed?
Peamiselt ikka sihtkoha ja seltskonna järgi, peale Marcialongat kontrollin igaks juhuks ka üle, mis täpsemalt ees ootab.
Kuidas julgustaksid ka teisi?
Ma olen üsna kindel, et kui mina sain hakkama, saavad kõik. Ja teistega koos on nii palju lihtsam ja toredam, kui üksi. Ja eks see on ka väga hea põhjus veidi tihemini puhata ja reisida.
Ega ma suusatada ikka ei oska. Aga Dolomitenlaufi maratonini on veel rohkem kui kuu aega, jõuan ju õppida.
Helen tegi oma esimese suusamaratoni 45 km Marcialongal, 2020. aasta talvel Itaalias. Tänaseks on ta juba kirjas uuel suusamaratonil Austria Alpides, teinud rõõmsalt oma esimese poolmaratoni jooksu Lissabonis ja esimese rattamaratoni meie armsas Eestis.
Aitäh oma lugu jagamast ja inspiratsiooniks olemise eest!